Estonian Bad Dream Big Band intervjuu

MKDK esitleb:

Estonian Bad Dream Big Band: täiesti sirgete nägudega noormehed ja tütarlapsed

Estonian Bad Dream Big Band tegi oma unustamatu, kurikuulsa ja kahtlemata enneolematu debüüdi Maikellukese Päevadel 2008. Järgmisena ootasid juba Rahvusooper Estonia lavalauad, kus rahvusvahelisel muusikapäeval anti üle Eesti muusikapreemiad. Et oleks päris klaar, siis Estonian BAD Dream Big Bandil puudub seos Dream Big Bandiga* – tuututajate tsunftiga, kes tähistas tolsamal 2008. aastal juba kümnendamat tegevusaastat.
Umbkaudu viiekümnepealist kampa hoiab laval ohjes küll dirigent Endrik Üksvärav, kuid ideeliselt seisavad Estonian Bad Dream Big Bandi taga hoopis Pearu Helenurm ansamblist Phlox ja Heikki Tikas BF-ist. Big Bandi koosseisus on nähtud ka teiste vähem või rohkem MKDK rühmitusega seotud bändide nagu Lippajad, Romb ja Atlas liikmeid.
Seltskonna kokku ajanud Heikki Tikas ja Pearu Helenurm on ilmselgelt rahul, et ambitsioonikad mõtted aasta eest sai teoks tehtud, sest mõnikord ongi mõistlik pahad unenäod laval välja elada.

Maria Mölder (MM): Teil on kindlasti olnud situatsioone, kus on tarvis kirjeldada, mis asi on Estonian Bad Dream Big Band?
Heikki Tikas (HT): Pole olnud. Aga tavaliselt, kui mõni sõber küsib, siis ma vastan lihtsalt mingi roppusega. MKDK bändide üldkogum pluss veel kari tänavalt leitud inimesi.
Pearu Helenurm (PH): Umbes kahekümneliikmeline koor pluss kümme pasunat. Ülejäänud on kõik vist MKDK reastus. Pluss mingid külalised siit-sealt.

MM: Kuidas te leiate tänavalt inimesi?
PH: Nad leidsid vist pigem meid.
HT: Ei, päris nii see ei olnud. Asi hakkas ikka sellest pihta, et oli idee teha mitte Dream Big Bandi, vaid Bad Dream Big Bandi. Et ei oleks niivõrd viisakas ja et oleks ettearvamatuid asju. Ja see tekibki hõlpsalt, kuna puhkpillisektsioonis on mehed maalt, kes on pasuna kaasa võtnud.
PH: Üheksakümmend protsenti.
HT: Päris lõbus, kui nad on käima läinud ja julgevad õiges kohas häält teha.
PH: Sinna on sisse kodeeritud, et see asi peabki aia taha minema. Kui umbes pooled inimesed valdavad mingi piirini oma instrumente ja pooled ei valda, siis see ilmselgelt peab vajuma laiali.
HT: Asi ei ole selles, et lugu ei tule välja. Kõik peabki nii olema. See on pigem eksperiment, kus on suur seltskond koos. Selle põhi on MKDK proge- või džässijura, mida me punnitame, ja kastmeks või peterselliks on lisatud muu kamp. Ja siis on sellised labased alakehaarranžeeringud. Palju inimesi, kisa-kära. See on meelega aetud absurdseks – näiteks basse oli eelmine kord kolm. Mingit erilist õigustust sellele ei ole.
PH: Klahvpille oli kokku kuus või seitse.
HT: Absurdimaik on juures. Klouni me ei tee, laval spagaati viskama ei hakka. Kõik on selles mõttes aus – tulebki selline muusika.
PH: Me teeme seda ju täiesti sirge näoga.
HT: Jah, just nimelt. Eelmine kord ei olnud isegi sellist asja, et iga bass mängib oma häält. Milleks? Teine asi, et kui selline suur kamp on koos, siis saab improviseerida. Kui mingi teema on ära mängitud, siis saab igaüks mängida, mida tahab. Ja siis juhtub väga huvitavaid asju. Ebaõnnestumist ei ole siin üldse ja see vist on kõige lõbusam selle asja juures. Dream Big Bandiga ei saa seda iial juhtuda.
PH: Seal on igavesti pikad sektsioonid, kus on kõik täiesti kokku leppimata – välja arvatud see, kuidas sealt mülkast lõpuks välja tulla. Aga arranžeeringutega on, nagu on – mingid asjad on kindlasti dubleeritud. Mäletan, et me Ülo Kriguliga kammisime kohati ikka üht ja sedasama kahe klaveri peal kõrvuti – et kaks sünkroonis klaverit moodustaks naturaalset chorus-efekti. Kuna me mängisime kahe Rhodes’i peal sama värki, natuke erinevate võimenditega, siis see kõlas palju ägedamalt kui ühe klaveriga. Lisaks oli mõlemal igavene hunnik sünte – nendega piuksutasime.
HT: Kahekesi on julgem sama käiku mängida. Kui ühel läheb sassi, siis teisel tuleb ikka kuidagi välja. Aga ma rõhutaksin ikkagi, et see ei ole koomikabänd. See on täiesti tõsine värk!

MM: Heikki, sa ütlesid enne, et mehed maalt tulevad oma pillidega. Mis need mehed maalt järsku linna meelitab?
PH ja HT: Edevus!
HT: Need on muidugi sellised mehed maalt, kes on kunagi pilli mänginud, aga kel on adra taga tolknemisest käed pahklikud. See on väga hea, kuna nad on entusiasmi täis.
PH: Nad puhuvad väga kõvasti!
HT: Neid peab ohjeldama, et nad kogu aeg ei puhuks. Meil on seal puhkpillisektsioonis oma võtmeisikud, kes näitavad, millal on mõistlik… Kalle Klein näiteks.
PH: Ega nad kõik ei pruugi maaltki olla. On igasugu tegelasi. On sõna otseses mõttes inimesi, kes tulevadki adra tagant. Aga on meie ühiste bändide eelnevaid liikmeid. Kes on hakanud lapsi kasvatama ja üldse enam pilli ei mängi või kes on ERSO-sse läinud. See on päris lai diapasoon.
HT: Ja siis on veel kari absurdihimulisi noormehi ja tütarlapsi – näiteks Jaan Pehk, kes teeb rõõmuga kaasa, kuna asi on seda väärt. Liis Jürgens – ta võiks ju ei öelda. Et see on täielik jamps, ma ei ole nõus selle loomakarjaga lavale ronima.
PH: Aga millegipärast on nad kangesti õhinas ja käivad küsimas, millal me seda uuesti teeme. Kõik on väga tore, kuni erinevatele karakteritele meeldib seda totrust teha.
HT: Ja selle asja taga ei olnud eelmine aasta suurt ettevalmistust. Miski ütleb, et ei tule ka sel aastal.
PH: Ah, ära seleta. Ma pean kohe noodistama hakkama.
HT: Aga mäletad eelmise aasta peaproovi. Õhtul panime kõik asjad üles, ei suutnud seda lugu kordagi läbi mängida, täielik kaamos oli. Keegi ei saanud millestki aru. Järgmine päev tuli lugu otsast lõpuni ära, mingit jama ei olnud. Ainult ansambel oli natuke häälest ära – mis puudutas vokaali ja instrumente, millel ei olnud krihve või klahve. Ilmselt nad ei kuulnud üksteist väga hästi.
PH: See läks puhtalt puuduliku tehnika kapsaaeda.
HT: Samas olid kõik õnnelikud.
PH: Koor vähemalt röökis rõõmuga.
HT: Lindi pealt kuulates tekkis küll väikesi küsimusi, et mis seal toimub.
PH: Alakehamoment kindlasti töötas, võimu ja väge oli hästi palju. Kliiniline puhtus ei olnud nagunii taotlus.
HT: See ei ole ka võimalik. See orkester on nagu vana klaver, mis on teiselt korruselt alla kukkunud. Sellega saab veel mängida…
PH: Midagi.
HT: Väga huvitavaid asju. Aga noodist tuntud palasid ette kanda ilmselt…
PH: Ei tule välja. Ei olegi vaja.
HT: Just nimelt – ei olegi vaja.
PH: See oli mõeldud ühekordse projektina. Aga kuna Mart Koldits vedas meid hiljem Estoniasse, siis oli selge, et me teeme seda veel ja veel.
HT: Teeme nii kaua, kui oleme Estonian Dream Big Bandi nurka surunud. Nad peavad tunnistama meie üleolekut. Ja kui Jazzkaarele tulevad suured artistid, siis nad hakkavad esinema meie ansambliga. See on meie eesmärk.
PH: Ametlikult sõnastatud.
HT: Jah, viisakalt. Tegelikult on see plaan küll natuke võimsam – maailm vallutada.
PH: Aga see ei kukkunud välja. Me oleks peaaegu läinud. Viiekümne inimese ratastele panemine oleks olnud kulukas.
HT: Saksamaalt tunti huvi. Meil oli isegi sõiduks raha olemas. See lihtsalt kukkus ära.
PH: Ah, sitta kah.
HT: Eks see oleks tegelikult keerukas olnud. Kus kõik need inimesed järsku lähevad sedasi välismaale ära. Inimestel on töö ja lapsed. Võib-olla on isegi hea, et me ei läinud.

MM: Mis on kõige üllatavam tagasiside, mis te olete Estonian Bad Dream Big Bandi kohta saanud?
HT: Horre Zeiger nägi telekast saadet, kus näidati Eesti muusikapreemiate üleandmist. Ta oli tõsiselt pahane ja ütles, et see oli täielik palagan. Ma ei julgenud küsida, kuidas talle lõpus Big Band meeldis. Ma arvan, et ta aju kustutas selle kohe ära.
PH: Ma kuulsin ka, et vanemad inimesed olid meie peale väga kurjad olnud ja saalist lahkunud. Aga pärast oli Olav Ehala nägu laia naeru täis, ta tuli kättpidi kõiki tänama. Mingi nišš sellele kindlasti on ja leidub inimesi, kellele see kohale jõuab.
HT: Ära ole nii tagasihoidlik. Ma arvan, et see on laiatarbebänd. Sobib tervele Eestile, välja arvatud mõned erandid, kes saalis istusid. Inimesed teleka taga olid kõik väga pahurad, miks meie esinemise ajal oli mingi laureaadiintervjuu Saarsalu või Tafenauga, kes sai oma järjekordse elutööpreemia. Samal ajal tahtsime meie eesti rahvast kiiritada.
PH: Meid keerati napilt pöördlavaga peale, Tarvo-Kaspar Toome lasi kidrarögina valla ja siis võeti kohe pilt maha.

MM: Mis sel aastal Maikellukese Päevadel juhtub?
PH: Me teeme täpselt sedasama, lihtsalt teiste lugudega suures osas.
HT: Ansambel tuleb kohale, võtab noodipapkad lahti, mängib lood ära nagu ikka. Tavaline keikka. Tegelikult me oleme hoolsalt harjutanud küll. Kõik tuleb briljantselt välja.
PH: Paul Cole liitub. Õigemini ta tuleb korraks brass-section’ist lava ette ja laulab ühe loo. Või paar.
HT: Paul Cole ja Big Band on puhtalt selle pärast, et Sal-Sallerile ja Dream Big Bandile ära panna.
PH: Sul on mingisugune oma sport. Ma võitlen muude deemonitega seal klaveri taga.
HT: Asi on selles, et sa näed asja kitsalt nagu tatine pianist. Vaata, big band kui selline energiakogum…
PH: Ma vaatan asja helilooja ja arranžeerijana – pilve piiri pealt, ma ütleksin.

Intervjueeris
Maria Mölder