… “Eestil on juba rahvuslill, rahvuspuu, rahvuslind, rahvuskivi ja rahvusinimene, puudub aga rahvuskala, rahvusmollusk, rahvusseen ja rahvusputukas. Nüüd on keskkonnaametnikest ja looduskaitseaktivistidest koosnev töörühm asunud seda lünka täitma. Esimesena otsustati valida rahvusputukas, kelleks, nagu arvata võib, osutus kirp, maarahva põline kaaslane ja paljude juttude ning laulude – kohe meenub “Kirp kiigel” kangelane. On ju säärekarvades kõsistav kirp lahutamatu laupäevaõhtusest idüllist, mille juurde kuulub saun, õllekapp ja värske viht. Rahvusputukana on kirp nüüdsest loomulikult kaitse all. Et vähendada rahvusputuka tekitatud ebameeldivusi, mille all kannatavad eriti õrnema nahaga inimesed, on tehnogeneetikutele antud ülesanne aretada kirbuliik, kes hammustaks ainult muukeelset elanikkonda, jätaks aga soomeugri ja germaani verd eestimaalased rahule. Selleks tuleks kirbu genoomi üle kanda mõnede meie rahvuslike poliitikute geenid. Töö selles suunas Tartu Ülikoolis juba käib. Mainimist väärib ka see, et rahvusputukas kirp aitab meil viimaks ometi täita ka lünga rahvuslike asutuste hulgas. Meil on rahvusteater, rahvusooper, rahvusraamatukogu, rahvusmeeskoor, rahvusülikool, puudub aga rahvustsirkus, mille asutamiseks pole riigi eelarves seni raha leidunud. Nüüd muidugi seda probleemi enam ei eksisteeri,
sest rahvustsirkuseks saab kirbutsirkus. Tänu kirbutsirkuse odavusele õnnestub meil nüüd avada tsirkus igas linnas ja igas maa-rahvamajas, isegi suuremates koolides. Ei ole loodetavasti kaugel ka päev, kui kirbuaretuse ja kirbudressuuri edusammud lubava meil asendada rahvusteatri kirbuteatriga ja rahvusparlamendi kirbuparlamendiga.
Kirbu võimetel ei ole ju piire!” – Jaan Kaplinski
